My 30-day Pregnancy Challenge: 11.päev - kas olen tulevasele beebile juba midagi ostnud.

Oma tulevasele beebile oleme tõepoolest juba üht-teist varunud. 

Ootasime ära aja, mil saime teada, mis soost meie väike tegelane tuleb ja pärast seda vaatasime poodidest asju juba teise pilguga ning muidugi on osad asjad niiiiii armsad, et ei raatsi neid kuidagi sinna jätta :).

Mis meil siis täpsemalt olemas juba on - 

* Üks kotitäis uhiuusi riideid;

* Üks kotitäis minu sõbranna poolt antud riideid;

* Vanker-käru;

* Turvatool koos iso-fix alusega.

Nimekiri olemasolevatest asjadest on praeguseks väga väike, võrreldes sellega, mida kõike tegelikult tarvis on. Olen lausa hirmul sellest mõeldes - need summad, mis kuluvad on ju üüratud ja kas me jõuame ikka kõigega õigeks ajaks valmis ning kogu vajaliku soetatud. Elame-näeme. :)

Igatahes jagan ka paar pilti meie beebikraamist:

Pärast meeletut uurimist ja puurimist, leidsime lõpuks vanker-käru, mis meile mõlemale sobis ja väga meeldis :). Tegu on Hartani Topline S variandiga.

Ja siin siis ka mõned riided, mida me pole suutnud poodi jätta :). Ilmselt on aru nüüd saada, et ootame poisspõnni :).

Sellised on siis lood meie beebiasjadega.

Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 9. ja 10 päev - kas tunnen juba beebiliigutusi ja mitmes trimester mul käsil on ning kuidas ennast tunnen.

Tõenäoliselt üks pikema pealkirjaga postitus üldse :).
Otsustasin taaskord kahe päeva postitused kokku panna, vastasel korral jääksid need lihtsalt liiga lühikesed.

Beebiliigutusi hakkasin tundma 17. nädala lõpuks. Ootasin seda tunnet muidugi suure põnevusega ning hetkest kui teadlikult aru sain, et tegu on beebi liigutustega, olin väga õnnelik. Alguses juhtus väga humoorikaid situatsioone seoses ootamatute liigutustega minu sees, oli ju nõnda harjumatu tunne. Näiteks suutsin rahulikus koosolekumeeleolus laua tagant peaaegu võpatusega püsti hüpata või siis vastupidiselt kuskil rahva ees püsti seistes ootamatute hoopide tõttu täiesti kõveraks tõmmata :D.
Nüüd tunnen liigutusi igapäevaselt, sõltuvalt minu päevategevustest - kui rohkem tegutsen, on beebi rahulikum ja kui ise rahulikult olen, läheb kõhus uhke möll lahti. Tore on siis kõhtu jälgida :).

Oma rasedusega olen jõudnud 2. trimestri lõppu. Erinevad leheküljed annavad erinevaid tulemusi, mõne järgi olen juba 3. trimestris, teiste järgi jõuan sinna järgmiseks-ülejärgmiseks nädalaks. Kuidas võtta, eksole :).
Mul on siiralt hea meel, et beebiootusajast juba nii palju möödas on, sest loomulikult ootame väga tema sündi ja see aeg võiks lausa veel kiiremini kätte jõuda :).
Enesetunde koha pealt oli veidi juttu juba eelmises postituses, tunnen ennast muidu igati hästi, aga raske on olla paks ja seetõttu suhteliset abitu. Aeg-ajalt piinavad mind ka toonused, mis on parasjagu ebameeldivad, aga kui need ka kõrvale jätta, siis on rasedus täitsa võimalik üle elada :D.


Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 8-päev - kuidas erineb mu rasedus ettekujutustest.

Huhh, pikk päev on selja taga. Tänasesse jäi ka külastus arsti juurde. Rõõm oli kuulda, et kõik on kenasti ja näha meie nunnu beebi suumaigutamist, oli igati liigutav. Sain arsti ka naerutada, sest olen patsient, kes suudab haiglast-arstidest nii suurde paanikasse sattuda, et vererõhk on konkreetselt laes ja pisut kõrgemalgi :D. Kodus mõõtes on rõhk muidugi igati normis.

Nüüd aga tänase teema juurde. Kuidas siis erineb minu rasedus ettekujutustest.
Tegelikult on see hea küsimus, sest ega ma väga enne rasedaks jäämist midagi ette kujutada osanud.
Võib-olla nii palju küll saan öelda, et oleksin arvanud, et asi oluliselt hullem on. Olen olnud õnnelik, et pääsesin iiveldusest täiesti ja ülisuurt väsimust pole ka tekkinud.
Tänaseks, olles rase olnud üle 26 nädala, on kõige suuremaks probleemiks muidugi pidev paisumine. Aktiivse inimesena on üsna raske leppida sellega, et erinevad ettevõtmised peavad kas üldse tegemata jääma või on lihtsalt väga suurt pingutust nõudvad. Ja no paisumine muudkui jätkub ning see abitu olek suureneb tõenäoliselt ka ja seda ma vist küll päris nii ei oleks ette osanud kujutada.

Mõtlen ja mõtlen, aga ma siiski ei oska väga palju erinevusi välja tuua ettekujutuste ja tegelikkuse vahel ja arvan, et see on pigem hea :).


Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 7. päev - kuidas teavitasime vanemaid, sõpru, sugulasi.

Selle teemaga olid lood nii, et esialgu hoidsime uudist ikka mõnda aega ainult enda teada.

Esimesena peale meid sai teada aga minu üks sõbrannadest, kellega pea igapäevaselt kohtume, olin nagunii veendunud, et pikalt ma seda tema eest varjata ei saa :). Tema teavitamine käis aga nii, et lihtsalt ütlesin, et asjalood on nüüd nii.

Mõni aeg hiljem teatasin seda ka oma teisele väga heale sõbrannale, kes oli kohe-kohe ise emaks saamas. Tema beebiootusest kuulsin oma sünnipäeval ja minu uudisest kuulis tema omal sünnipäeval pool aastat hiljem - tegime vastastikku selliseid armsaid kingitusi :D.

Vanematele otsustasime aga teada anda alles jõuludel. Ilus aeg, ilusateks uudisteks. Ostsin poest beebipapud ja pakkisime need vanematele kinkide juurde, üks ühte perre, teine teise. Arvasime vist liiga sinisilmselt ,et vanemad kohe sellest vihjest aru saavad, aga nende reaktsioonist võis näha, et valitses ilmselge arusaamatus :D. Aga niipea kui aitasime neid rohkemate vihjetega, siis saabus suur rõõm ja imestus, reaktsioonid olid kokkuvõtvalt vinged ja nii suurt elevust ei osanud ma isegi ausaltöeldes oodata.

Mida aga aeg edasi, seda lihtsam oli aru saada, mis meiega toimub ja nüüd ei ole see enam minu suurt kõhtu vaadates kellelgi saladuseks. Kui just keegi naiivselt mõelda ei taha, et küllap olen lihtsalt suureks maiasmokaks hakanud :D.


Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 5. ja 6. päev - kuidas ma teada sain, et beebiootel olen ja kuidas tulevast isa sellest teavitasin.

Eilne postitus jäi tegemata, sest arvasin, et 5. ja 6. päeva postitused peaks käima kokku. Nimelt saime tulevase isaga beebiootusest põhimõtteliselt ühel ja samal ajal teada.
Ühel ilusal oktoobrikuu päeval, otsustasime pärast tööpäeva Tallinna sõita. Olles teel, arutasime igasuguseid maailma asju ja pidasime plaane. Minul oli aga sees selline kummaline tunne, et sedakorda neist plaanidest asja ei pruugi saada.
Niipea kui linna jõudsime, võtsin kokku julguse, et Ahtit suurte plaanitegemiste pealt katkestada ja ütlesin, et enne kui jätkame, lähme käime esimesest teelejuhtuvast apteegist läbi. Mõeldud-tehtud.
Järgmise hommikuni ma testitegemisega loomulikult kannatada ei kavatsenud ja kiirustasin peale testiostu kohe toaletti. Mõned minutid piinlemist ning pilguheit testile suutis minus paraja segaduse tekitada. Alustuseks sellega, et testil olnud teine triip oli õhkõrn, kuid siiski olemas. Sellele järgnes muidugi mitusada mõtet sekudni jooksul teemal, et mis siis nüüd küll saama hakkab. Kogusin end pisut ja läksin välja, et ukse taga piinlevat tulevast isa ka tulemustest teavitada.
Ma usun, et ta oli mu pilgust juba aru saanud, mis toimub ning ega ma enam täpseid sõnu mäletagi, mida vahetasime, sest tõele otsa vaadates võis seda ikka kergeks shokiseisundiks pidada küll, aga mäletan, et tulemus võttis meid mõneks ajaks üsna vaikseks.
Mõtteid ja ennast kogudes, olime peagi siiski juba uutes unistustes ja plaanides ning mõistsime, et ega ka eelnevalt peetud plaanid lõpuks teoks jää tegemata. Meis hakkas maad võtma suur rõõm ja ootusärevus :). Ostsime veendumiseks veel 2 testi, et tulemuses kindlust saada ja kui ka need samal ning järgmisel päeval kahte triipu näitasid, sai selgeks, et sellest hetkest peale soovime väga, et kõik hästi kulgeks ja meist esmakordselt lapsevanemad saaks.
Ootame oma esimest beebit ülemõistuse palju! :)


Cheers!