My 30-day Pregnancy Challenge: 15. ja 16. päev - mis soost last me soovisime ja beebi esimene pilt ehk esimene ultraheli pilt.

Olengi jõudnud selle challengiga juba poole peale, alles ma justkui alustasin. Ühest küljest tundub aeg lendavat, teisest küljest jällegi tundub see ootuseaeg nii lõpmatult pikk :).

Igatahes, meil tõesti ei olnud eelistust lapse soo suhtes nagu seda üldse kuidagi valida saakski :). Aga mul oli millegipärast algusest peale selline sisetunne, et tulemas on poiss. Sõbrannad muidugi ennustasid mõlemaid variante. Seda, et tegu ongi poisiga, saime teada oma looteanatoomia ultrahelis, kus meie väike põnn ei häbenenud absoluutselt oma intiimsemaid kehaosi uhkelt demonstreerida :D.

Nüüd aga pildi juurde :). Päris esimest pilti ma siia ei lisa, sest see on selline, mille pealt on väga raske aru saada, millega üldse tegu on. Panen siia hoopis teise pildi, mis sai tehtud 11. nädalal ja kus on juba selgem taibata, millega tegu :).

Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 14. päev - millised on kõige suuremad väljakutsed seoses beebiga.

Juhhei!
Tänane teema tundub hetkel mu jaoks üsna keeruline olevat.
Nimelt ei ole me esiteks osanud ja teiseks väga tahtnudki luua meeletuid ettekujutusi sellest, et mis ja kuidas täpselt saama hakkab. Tahame pigem nö vooluga kaasa liikuda ja lasta kõigel minna nii nagu minema peab, ühtlasi kohaneda olukorraga "töö käigus" :).

Teada fakt on muidugi see, et meie 9 aastat kestnud koosoldud mugav aeg kahekesti, muutub nüüd hoopis teiseks ja saab uue tähenduse, väärtused ja olemuse. Küllap saab muutustega kohanemine olemagi üks suuremaid väljakutseid üldse ent tahan praegu mõelda nii, et saame igal juhul hästi hakkama ja loodan, et positiivne mõtlemine saab olema igati abiks :).

Üks asi, millele küll mõlemad korduvalt mõelnud oleme, on see, et oleme olnud läbi aegade suured reisisõbrad ja nagu varasemalt olen kirjutanud, ei taha me seda ühist huvi kuhugi ka nüüd tahaplaanile jätta. Järelikult hakkame edaspidi rohkelt "lennus" olema kolmekesi, mis ühest küljest saab kindlasti väga vahva olema, teisalt pelgan aga seda, et ilmselt ei saa meie reisiplaanid olla enam niivõrd ootamatud ja impulsiivsed vaid peame hakkama kõigega arvestama nii, et põnnil ka meiega igati hea oleks.

Aga nagu juba ütlesin, ei taha praegu liiga palju ette ega üle mõelda ning otsida asjatult väljakutseid. Tuleb, see, mis tulema peab ja lõpuks läheb kõik hästi, eksole! :)


Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 12. ja 13. päev - kuidas end raseduse ajal vormis hoian ja mille järgi mul kõige enam isutab.

Taaskord pidasin mõistlikuks ühendada need kaks teemat.

Midagi erilist või väga märkimisväärset ma vormishoidmiseks ei tee. Ei teagi, kas tunda end seepärast kehvasti või mis. Olen rasedusega nüüd kolmanda trimestri alguseks juurde kogunud 6 kilo, arvan, et see on täiesti normaalne kogus ja loodan siiralt, et veelgi lisanduvad kilod jäävad igati mõistlikuse piiridesse.
Seni on mind piisavalt heas vormis ja liikumises hoidnud mu aktiivne töö - suur maja, kus päeva jooksul palju ringi asjatatud saab.
Olen ka suur veesõber ja olen mõnel korral jõudnud ujuma või niisama vette liigutama. Kui üle tüki aja nüüd veebruaris vette jõudsin, oli algul ikka suur ehmatus - kõht tahtis põhja tõmmata ja esimeste ujumisliigutuste tegemine tundus ikka väga raske, kõhulihaseid ei olnud ju abiks :D. Igatahes on vees viibimine väga mõnus ja hea on seal ennast kergena tunda :D.
Põhiline vormishoid tuleb aga kindlasti ka toitumise arvelt, püüan seda teatud nõrkushetkedega siiski kontrolli all hoida. Põhiline, et suudaks pidevat näksimist vältida.
Toitumise jutuga saab sujuvalt ka vastata tänasele tänasele teisele teemale - isudele. Arvan, et mul on suhteliselt hästi läinud, arvestades seda, et eriliselt suuri isusid millegi suhtes või midagi, mis täiesti südame pahaks ajaks, mul polegi olnud.
Esimesel ja veidi ka teisel trimestril tundsin vaid, kuidas tahaks süüa pigem kergeid eineid - salateid ja suppe. Viimast võisin muideks süüa lausa kolm korda päevas :D. Lihakraami unustasin peaaegu täitsa ära või õigemini tundsin, et ma lihtsalt ei soovi midagi nii rasket sisse endale ajada. Praeguseks on olukord aga täitsa normaliseerunud, söön kõike, mida varemgi söönud olen ja otsest vajadust millegi konkreetse järele küll ei tunne.


Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 11.päev - kas olen tulevasele beebile juba midagi ostnud.

Oma tulevasele beebile oleme tõepoolest juba üht-teist varunud. 

Ootasime ära aja, mil saime teada, mis soost meie väike tegelane tuleb ja pärast seda vaatasime poodidest asju juba teise pilguga ning muidugi on osad asjad niiiiii armsad, et ei raatsi neid kuidagi sinna jätta :).

Mis meil siis täpsemalt olemas juba on - 

* Üks kotitäis uhiuusi riideid;

* Üks kotitäis minu sõbranna poolt antud riideid;

* Vanker-käru;

* Turvatool koos iso-fix alusega.

Nimekiri olemasolevatest asjadest on praeguseks väga väike, võrreldes sellega, mida kõike tegelikult tarvis on. Olen lausa hirmul sellest mõeldes - need summad, mis kuluvad on ju üüratud ja kas me jõuame ikka kõigega õigeks ajaks valmis ning kogu vajaliku soetatud. Elame-näeme. :)

Igatahes jagan ka paar pilti meie beebikraamist:

Pärast meeletut uurimist ja puurimist, leidsime lõpuks vanker-käru, mis meile mõlemale sobis ja väga meeldis :). Tegu on Hartani Topline S variandiga.

Ja siin siis ka mõned riided, mida me pole suutnud poodi jätta :). Ilmselt on aru nüüd saada, et ootame poisspõnni :).

Sellised on siis lood meie beebiasjadega.

Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 9. ja 10 päev - kas tunnen juba beebiliigutusi ja mitmes trimester mul käsil on ning kuidas ennast tunnen.

Tõenäoliselt üks pikema pealkirjaga postitus üldse :).
Otsustasin taaskord kahe päeva postitused kokku panna, vastasel korral jääksid need lihtsalt liiga lühikesed.

Beebiliigutusi hakkasin tundma 17. nädala lõpuks. Ootasin seda tunnet muidugi suure põnevusega ning hetkest kui teadlikult aru sain, et tegu on beebi liigutustega, olin väga õnnelik. Alguses juhtus väga humoorikaid situatsioone seoses ootamatute liigutustega minu sees, oli ju nõnda harjumatu tunne. Näiteks suutsin rahulikus koosolekumeeleolus laua tagant peaaegu võpatusega püsti hüpata või siis vastupidiselt kuskil rahva ees püsti seistes ootamatute hoopide tõttu täiesti kõveraks tõmmata :D.
Nüüd tunnen liigutusi igapäevaselt, sõltuvalt minu päevategevustest - kui rohkem tegutsen, on beebi rahulikum ja kui ise rahulikult olen, läheb kõhus uhke möll lahti. Tore on siis kõhtu jälgida :).

Oma rasedusega olen jõudnud 2. trimestri lõppu. Erinevad leheküljed annavad erinevaid tulemusi, mõne järgi olen juba 3. trimestris, teiste järgi jõuan sinna järgmiseks-ülejärgmiseks nädalaks. Kuidas võtta, eksole :).
Mul on siiralt hea meel, et beebiootusajast juba nii palju möödas on, sest loomulikult ootame väga tema sündi ja see aeg võiks lausa veel kiiremini kätte jõuda :).
Enesetunde koha pealt oli veidi juttu juba eelmises postituses, tunnen ennast muidu igati hästi, aga raske on olla paks ja seetõttu suhteliset abitu. Aeg-ajalt piinavad mind ka toonused, mis on parasjagu ebameeldivad, aga kui need ka kõrvale jätta, siis on rasedus täitsa võimalik üle elada :D.


Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 8-päev - kuidas erineb mu rasedus ettekujutustest.

Huhh, pikk päev on selja taga. Tänasesse jäi ka külastus arsti juurde. Rõõm oli kuulda, et kõik on kenasti ja näha meie nunnu beebi suumaigutamist, oli igati liigutav. Sain arsti ka naerutada, sest olen patsient, kes suudab haiglast-arstidest nii suurde paanikasse sattuda, et vererõhk on konkreetselt laes ja pisut kõrgemalgi :D. Kodus mõõtes on rõhk muidugi igati normis.

Nüüd aga tänase teema juurde. Kuidas siis erineb minu rasedus ettekujutustest.
Tegelikult on see hea küsimus, sest ega ma väga enne rasedaks jäämist midagi ette kujutada osanud.
Võib-olla nii palju küll saan öelda, et oleksin arvanud, et asi oluliselt hullem on. Olen olnud õnnelik, et pääsesin iiveldusest täiesti ja ülisuurt väsimust pole ka tekkinud.
Tänaseks, olles rase olnud üle 26 nädala, on kõige suuremaks probleemiks muidugi pidev paisumine. Aktiivse inimesena on üsna raske leppida sellega, et erinevad ettevõtmised peavad kas üldse tegemata jääma või on lihtsalt väga suurt pingutust nõudvad. Ja no paisumine muudkui jätkub ning see abitu olek suureneb tõenäoliselt ka ja seda ma vist küll päris nii ei oleks ette osanud kujutada.

Mõtlen ja mõtlen, aga ma siiski ei oska väga palju erinevusi välja tuua ettekujutuste ja tegelikkuse vahel ja arvan, et see on pigem hea :).


Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 7. päev - kuidas teavitasime vanemaid, sõpru, sugulasi.

Selle teemaga olid lood nii, et esialgu hoidsime uudist ikka mõnda aega ainult enda teada.

Esimesena peale meid sai teada aga minu üks sõbrannadest, kellega pea igapäevaselt kohtume, olin nagunii veendunud, et pikalt ma seda tema eest varjata ei saa :). Tema teavitamine käis aga nii, et lihtsalt ütlesin, et asjalood on nüüd nii.

Mõni aeg hiljem teatasin seda ka oma teisele väga heale sõbrannale, kes oli kohe-kohe ise emaks saamas. Tema beebiootusest kuulsin oma sünnipäeval ja minu uudisest kuulis tema omal sünnipäeval pool aastat hiljem - tegime vastastikku selliseid armsaid kingitusi :D.

Vanematele otsustasime aga teada anda alles jõuludel. Ilus aeg, ilusateks uudisteks. Ostsin poest beebipapud ja pakkisime need vanematele kinkide juurde, üks ühte perre, teine teise. Arvasime vist liiga sinisilmselt ,et vanemad kohe sellest vihjest aru saavad, aga nende reaktsioonist võis näha, et valitses ilmselge arusaamatus :D. Aga niipea kui aitasime neid rohkemate vihjetega, siis saabus suur rõõm ja imestus, reaktsioonid olid kokkuvõtvalt vinged ja nii suurt elevust ei osanud ma isegi ausaltöeldes oodata.

Mida aga aeg edasi, seda lihtsam oli aru saada, mis meiega toimub ja nüüd ei ole see enam minu suurt kõhtu vaadates kellelgi saladuseks. Kui just keegi naiivselt mõelda ei taha, et küllap olen lihtsalt suureks maiasmokaks hakanud :D.


Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 5. ja 6. päev - kuidas ma teada sain, et beebiootel olen ja kuidas tulevast isa sellest teavitasin.

Eilne postitus jäi tegemata, sest arvasin, et 5. ja 6. päeva postitused peaks käima kokku. Nimelt saime tulevase isaga beebiootusest põhimõtteliselt ühel ja samal ajal teada.
Ühel ilusal oktoobrikuu päeval, otsustasime pärast tööpäeva Tallinna sõita. Olles teel, arutasime igasuguseid maailma asju ja pidasime plaane. Minul oli aga sees selline kummaline tunne, et sedakorda neist plaanidest asja ei pruugi saada.
Niipea kui linna jõudsime, võtsin kokku julguse, et Ahtit suurte plaanitegemiste pealt katkestada ja ütlesin, et enne kui jätkame, lähme käime esimesest teelejuhtuvast apteegist läbi. Mõeldud-tehtud.
Järgmise hommikuni ma testitegemisega loomulikult kannatada ei kavatsenud ja kiirustasin peale testiostu kohe toaletti. Mõned minutid piinlemist ning pilguheit testile suutis minus paraja segaduse tekitada. Alustuseks sellega, et testil olnud teine triip oli õhkõrn, kuid siiski olemas. Sellele järgnes muidugi mitusada mõtet sekudni jooksul teemal, et mis siis nüüd küll saama hakkab. Kogusin end pisut ja läksin välja, et ukse taga piinlevat tulevast isa ka tulemustest teavitada.
Ma usun, et ta oli mu pilgust juba aru saanud, mis toimub ning ega ma enam täpseid sõnu mäletagi, mida vahetasime, sest tõele otsa vaadates võis seda ikka kergeks shokiseisundiks pidada küll, aga mäletan, et tulemus võttis meid mõneks ajaks üsna vaikseks.
Mõtteid ja ennast kogudes, olime peagi siiski juba uutes unistustes ja plaanides ning mõistsime, et ega ka eelnevalt peetud plaanid lõpuks teoks jää tegemata. Meis hakkas maad võtma suur rõõm ja ootusärevus :). Ostsime veendumiseks veel 2 testi, et tulemuses kindlust saada ja kui ka need samal ning järgmisel päeval kahte triipu näitasid, sai selgeks, et sellest hetkest peale soovime väga, et kõik hästi kulgeks ja meist esmakordselt lapsevanemad saaks.
Ootame oma esimest beebit ülemõistuse palju! :)


Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 4. päev - kas see rasedus oli planeeritud.

Nojah, tänane postitus tuleb üsna lühike.

Olles kahekesi koos olnud juba parasjagu pikka aega ning, et meil mõlemal vanust ka juba piisavalt, siis olime sel teemal mitmeid kordi peatunud ja veendunud, et ühel ilusal päeval meist lapsevanemad saavad.
Otseselt me küll selle nimel ei tegutsenud, kuid planeerimatuks ei saa rasedust kindlasti pidada.
Beebiootusest teada saamine oli siiski üllatav ja pisut ootamatu, ent väga positiivne uudis. Sellest aga lähemalt juba järgmises postituses :).

Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 3. päev - kuidas me lapse isaga kohtusime ja kas oleme endiselt koos.

Eile kirjutasin, kuidas tähistame veel sel kuul oma üheksat koosoldud aastat, aga lugu sellest, kuidas me kohtusime jääb veelgi kaugemasse minevikku.

Teadma peaksime üksteist juba alates varajastest kooliaastatest kuna käisime ühes ja samas koolis. Tema minust paar aastat ees. Loomulikult see päris nii ei olnud.
Teadvustasin tema olemasolu ilmselt ajast kui hakkasin aktiivselt osalema kooli õpilasesinduse töös, kus ta samuti tegev oli. Oma karismaatilise olekuga jäi ta mulle seal kiirelt silma, aga ega tema siis enam sel ajal "mingitele põhikooli plikakestele", nagu mina, tähelepanu pööranud :D. Sellest hoolimata, saime siiski sõpradena hästi läbi.

Aastate möödudes jõudis kätte aeg, mil tema meie ühise kooli lõpetas ja kodulinnast lahkus, ent samal ajal hakkas ta mulle kuidagi rohkem tähelepanu pöörama. Veetsime palju aega internetiavardustes vesteldes, tekstisõnumeid vahetades või vahel kokku saades. Selgus selle kohta, et tal minu vastu tõsisem huvi on, saabus minu 18. sünnipäeva hommikul, kui kuller tõi mulle ukse taha 18 imeilusat roosi koos kaardikesega. Oh seda suurt õnne ja rõõmu, kuid kindlasti ka veidi segadust. Viimane sõna on ka selgituseks sellele, et kõik ei läinud nii lihtsalt, kui võinud oleks ja möödus veel kolmveerand aastat enne kui meist ametlikult paar sai.
Ja nagu öeldakse, siis ülejäänu on juba ajalugu :).
Tänase teema teisele poolele vastaksin, et loomulikult oleme koos, teisiti ei oskaks ettegi kujutada!

Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 2. päev - pilt lapse isast ja 5 fakti.

Selles postituses saab lähemalt tutvuda meie beebi issiga, kes on vaieldamatult maailma kõige ägedam mees! :)

Faktid:

1. Meie beebi isa, Ahti, on 29-aastane.

2. Veel sellel kuul tähistame oma üheksat (!) koosoldud aastat, ühtlasi märgib see fakt, et Ahti on väga kannatlik inimene :D.

3. Oleme paljude sarnaste huvidega ning meid liidab ühesugune maailmavaade ning loomulikult on ajaga tekkinud meil ühised unistused. Suudame üksteisele väga palju sõnadetagi selgeks teha.

4. Olen veendunud, et Ahtist saab ülivinge isa, oma suurepärase huumorimeele ning üllatavalt absurdse fantaasiaga, suudab ta lapse elu kindlasti heas mõttes ootamatuks ja põnevaks muuta.

5. Põhiline on aga see, et armastan teda ja (peaaegu :D) kõike temas ülemõistuse palju. Ma ei saaks olla rohkem rahul sellega, et just temast minu beebi isa saab!

Ja niipea kui olin lõpetanud faktide (ehk ülistusjutu :D) kirjutamise, astus Ahti tuppa kimbu minu lemmikute, tulipunaste gerberatega :). Võrratu!

Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 1.päev - pilt minust ja 5 fakti.

Alustan siis kohe ka esimese postitusega sellesse challenge'isse.
Pilti minust näete tegelikult juba siinsamas kõrval, aga lisan siiski ka siia ühe:

Pilt möödunud suvest, meie reisil Bulgaariasse. Juba paar kuud hiljem jäin beebiootele :).

Aga faktidest siis. 

1. Tänase seisuga olen 27-aastane ja ootan oma esimest beebit, kes peaks sündima mai lõpus või juuni alguses. Ühtlasi jääb mu enda sünnipäev samasse perioodi :)

2. Minu suureks kireks on reisimine, olen oma elus parasjagu käinud ja näinud, aga ikka on vähe. Muigan, et meie beebi on käinud samuti juba mitmes riigis (Läti, Belgia, Holland, Saksamaa, Rootsi), siiski küll ainult minu kõhus. Aga olen seda meelt, et pärast tema sündi kaasame teda võimalikult palju oma reisidesse.

3. Armastan kingi-saapaid ning oma garderoobis on mul neid üle saja paari. Enamasti aga, on neid seal lihtsalt tore vaadata, sest ajaga tekivad ikkagi omad lemmikud ja nii ma ainult neid siis kannangi päevast-päeva.

4. Olen suur loomaarmastaja. Meil on kodus kaks suurepärast ja maailma kõige armsamat kassipoissi. Minu pärast võiks neid siin olla lausa lõpmatult palju, sest tassiksin koju võimalusel kõik tänava- ja turvakodukassid. Mu hing jääb alati haigeks kui näen mõnda armastuse või hoolitsuseta jäänud looma ning kipun siis ikka pisaraid valama ja seejärel enda kasse veel rohkem poputama :D. 

5. Oma iseloomult olen küllaltki avatud, aga tohutult kangekaelne tegelane. Lähedastel pole minuga just kõige lihtsam, seega olen väga põnevil missugune saan olema ma lapsevanemana :). Loodetavasti hakkab kõik ikka piisavalt hästi toimima.

Esimene challenge'i postitus saigi valmis ja pilt minust selgem. Järgmiste postitusteni! :)

Cheers!

Tagasi blogimaailmas, uute tuultega :)

Nonii. Juhtuski see, mida ma suure hirmuga blogipidamist alustades kartsin - tuleb aeg, mil motivatsioon kirjutamiseks puudub ning eemalolekust saab nädal, kuu, pool aastat ja rohkemgi...
Aga! Igatsus blogimaailma vastu on ikka alles ning jõudsin nüüd momenti, kus tundsin, et tahaks nii mõndagi taaskord talletada.
Ning nagu pealkirjas täheldasin, siis sedakorda uute tuulte - uute teemadega. Ma ei välista, et kirjutan edaspidi ka neil teemadel, millest varem. Õigemini loodan väga, et neid teemasid mu ellu ka jätkuvalt jagub. Kuid vahepeal on juhtunud nii mõndagi ja täna ootan ma oma esimest beebit, kes peaks sündima juba 3 kuu pärast :). Siit ka siis uued tuuled, mida ma kajastada tahaks. Ennekõike iseendale, sest praegune periood on vägagi väärt talletamist ja mäletamist.

Leidsin teistest blogidest ühe toreda challenge'i (kohendasin veidi enda äranägemise järgi), mille kavatsengi siin nüüd igapäevaselt ette võtta - selle tulemusena peaks minu/meie lugu hästi lahti räägitud saama.

Challenge ise kannab nimetust My 30-day Pregnancy Challenge ja kajastab täpselt neid teemasid:
1. päev - Pilt minust ja 5 fakti;
2. päev - Pilt lapse isast ja 5 fakti;
3. päev - Kuidas me lapse isaga kohtusime ja kas oleme endiselt koos;
4. päev - Kas see rasedus oli planeeritud;
5. päev - Kuidas ma teada sain, et beebiootel olen;
6. päev - Kuidas tulevast isa rasedusest teavitasin ja kuidas ta reageeris;
7. päev - Kuidas teavitasime vanemaid, sõpru, sugulasi;
8. päev - Kuidas erineb mu rasedus ettekujutustest;
9. päev - Kas tunnen juba beebiliigutusi;
10. päev - Mitmes trimester mul käsil on ja kuidas ennast tunnen;
11. päev - Kas olen tulevasele beebile juba midagi ostnud;
12. päev - Kuidas end raseduse ajal vormis hoian:
13. päev - Mille järgi mul kõige enam isutab;
14. päev - Millised on kõige suuremad väljakutsed seoses beebiga;
15. päev - Mis soost last me soovisime;
16. päev - Beebi esimene pilt ehk esimene ultraheli pilt;
17. päev - Kõige raskem asi raseduse juures;
18. päev - Pilt minust enne rasedust ja nüüd;
19. päev - Kas ma olen valmis emaks saama;
20. päev - Kas mul on sünnitusplaan;
21. päev - Kuidas ma olen muutunud peale rasedaks jäämist;
22. päev - Kui palju ma kaalus juurde olen võtnud;
23. päev - Kes tuleb minuga koos sünnitustuppa;
24. päev - Kas ma kardan sünnitust;
25. päev - Kes aitab mind kõige enam kui beebi on sündinud;
26.päev - Kuidas me beebi tulekuks valmistume;
27. päev - Kas plaanin toita rinnaga:
28. päev - Kas beebi saab omale ristivanemad:
29. päev - Kas ma arvan, et nutan, kui beebit esimest korda näen;
30. päev - Mida ma ootan kõige enam emaks saamise juures.


Ma tean, et eelnevalt jäi mu challengikatsetus poolikuks. Loodetavasti suudan nüüd selle projekti aga edukalt lõpuni viia :).


Igatahes, rõõm on olla tagasi!

Cheers!