Huhh, pikk päev on selja taga. Tänasesse jäi ka külastus arsti juurde. Rõõm oli kuulda, et kõik on kenasti ja näha meie nunnu beebi suumaigutamist, oli igati liigutav. Sain arsti ka naerutada, sest olen patsient, kes suudab haiglast-arstidest nii suurde paanikasse sattuda, et vererõhk on konkreetselt laes ja pisut kõrgemalgi :D. Kodus mõõtes on rõhk muidugi igati normis.
Nüüd aga tänase teema juurde. Kuidas siis erineb minu rasedus ettekujutustest.
Tegelikult on see hea küsimus, sest ega ma väga enne rasedaks jäämist midagi ette kujutada osanud.
Võib-olla nii palju küll saan öelda, et oleksin arvanud, et asi oluliselt hullem on. Olen olnud õnnelik, et pääsesin iiveldusest täiesti ja ülisuurt väsimust pole ka tekkinud.
Tänaseks, olles rase olnud üle 26 nädala, on kõige suuremaks probleemiks muidugi pidev paisumine. Aktiivse inimesena on üsna raske leppida sellega, et erinevad ettevõtmised peavad kas üldse tegemata jääma või on lihtsalt väga suurt pingutust nõudvad. Ja no paisumine muudkui jätkub ning see abitu olek suureneb tõenäoliselt ka ja seda ma vist küll päris nii ei oleks ette osanud kujutada.
Mõtlen ja mõtlen, aga ma siiski ei oska väga palju erinevusi välja tuua ettekujutuste ja tegelikkuse vahel ja arvan, et see on pigem hea :).
Cheers!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar