My 30-day Pregnancy Challenge: 8-päev - kuidas erineb mu rasedus ettekujutustest.

Huhh, pikk päev on selja taga. Tänasesse jäi ka külastus arsti juurde. Rõõm oli kuulda, et kõik on kenasti ja näha meie nunnu beebi suumaigutamist, oli igati liigutav. Sain arsti ka naerutada, sest olen patsient, kes suudab haiglast-arstidest nii suurde paanikasse sattuda, et vererõhk on konkreetselt laes ja pisut kõrgemalgi :D. Kodus mõõtes on rõhk muidugi igati normis.

Nüüd aga tänase teema juurde. Kuidas siis erineb minu rasedus ettekujutustest.
Tegelikult on see hea küsimus, sest ega ma väga enne rasedaks jäämist midagi ette kujutada osanud.
Võib-olla nii palju küll saan öelda, et oleksin arvanud, et asi oluliselt hullem on. Olen olnud õnnelik, et pääsesin iiveldusest täiesti ja ülisuurt väsimust pole ka tekkinud.
Tänaseks, olles rase olnud üle 26 nädala, on kõige suuremaks probleemiks muidugi pidev paisumine. Aktiivse inimesena on üsna raske leppida sellega, et erinevad ettevõtmised peavad kas üldse tegemata jääma või on lihtsalt väga suurt pingutust nõudvad. Ja no paisumine muudkui jätkub ning see abitu olek suureneb tõenäoliselt ka ja seda ma vist küll päris nii ei oleks ette osanud kujutada.

Mõtlen ja mõtlen, aga ma siiski ei oska väga palju erinevusi välja tuua ettekujutuste ja tegelikkuse vahel ja arvan, et see on pigem hea :).


Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 7. päev - kuidas teavitasime vanemaid, sõpru, sugulasi.

Selle teemaga olid lood nii, et esialgu hoidsime uudist ikka mõnda aega ainult enda teada.

Esimesena peale meid sai teada aga minu üks sõbrannadest, kellega pea igapäevaselt kohtume, olin nagunii veendunud, et pikalt ma seda tema eest varjata ei saa :). Tema teavitamine käis aga nii, et lihtsalt ütlesin, et asjalood on nüüd nii.

Mõni aeg hiljem teatasin seda ka oma teisele väga heale sõbrannale, kes oli kohe-kohe ise emaks saamas. Tema beebiootusest kuulsin oma sünnipäeval ja minu uudisest kuulis tema omal sünnipäeval pool aastat hiljem - tegime vastastikku selliseid armsaid kingitusi :D.

Vanematele otsustasime aga teada anda alles jõuludel. Ilus aeg, ilusateks uudisteks. Ostsin poest beebipapud ja pakkisime need vanematele kinkide juurde, üks ühte perre, teine teise. Arvasime vist liiga sinisilmselt ,et vanemad kohe sellest vihjest aru saavad, aga nende reaktsioonist võis näha, et valitses ilmselge arusaamatus :D. Aga niipea kui aitasime neid rohkemate vihjetega, siis saabus suur rõõm ja imestus, reaktsioonid olid kokkuvõtvalt vinged ja nii suurt elevust ei osanud ma isegi ausaltöeldes oodata.

Mida aga aeg edasi, seda lihtsam oli aru saada, mis meiega toimub ja nüüd ei ole see enam minu suurt kõhtu vaadates kellelgi saladuseks. Kui just keegi naiivselt mõelda ei taha, et küllap olen lihtsalt suureks maiasmokaks hakanud :D.


Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 5. ja 6. päev - kuidas ma teada sain, et beebiootel olen ja kuidas tulevast isa sellest teavitasin.

Eilne postitus jäi tegemata, sest arvasin, et 5. ja 6. päeva postitused peaks käima kokku. Nimelt saime tulevase isaga beebiootusest põhimõtteliselt ühel ja samal ajal teada.
Ühel ilusal oktoobrikuu päeval, otsustasime pärast tööpäeva Tallinna sõita. Olles teel, arutasime igasuguseid maailma asju ja pidasime plaane. Minul oli aga sees selline kummaline tunne, et sedakorda neist plaanidest asja ei pruugi saada.
Niipea kui linna jõudsime, võtsin kokku julguse, et Ahtit suurte plaanitegemiste pealt katkestada ja ütlesin, et enne kui jätkame, lähme käime esimesest teelejuhtuvast apteegist läbi. Mõeldud-tehtud.
Järgmise hommikuni ma testitegemisega loomulikult kannatada ei kavatsenud ja kiirustasin peale testiostu kohe toaletti. Mõned minutid piinlemist ning pilguheit testile suutis minus paraja segaduse tekitada. Alustuseks sellega, et testil olnud teine triip oli õhkõrn, kuid siiski olemas. Sellele järgnes muidugi mitusada mõtet sekudni jooksul teemal, et mis siis nüüd küll saama hakkab. Kogusin end pisut ja läksin välja, et ukse taga piinlevat tulevast isa ka tulemustest teavitada.
Ma usun, et ta oli mu pilgust juba aru saanud, mis toimub ning ega ma enam täpseid sõnu mäletagi, mida vahetasime, sest tõele otsa vaadates võis seda ikka kergeks shokiseisundiks pidada küll, aga mäletan, et tulemus võttis meid mõneks ajaks üsna vaikseks.
Mõtteid ja ennast kogudes, olime peagi siiski juba uutes unistustes ja plaanides ning mõistsime, et ega ka eelnevalt peetud plaanid lõpuks teoks jää tegemata. Meis hakkas maad võtma suur rõõm ja ootusärevus :). Ostsime veendumiseks veel 2 testi, et tulemuses kindlust saada ja kui ka need samal ning järgmisel päeval kahte triipu näitasid, sai selgeks, et sellest hetkest peale soovime väga, et kõik hästi kulgeks ja meist esmakordselt lapsevanemad saaks.
Ootame oma esimest beebit ülemõistuse palju! :)


Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 4. päev - kas see rasedus oli planeeritud.

Nojah, tänane postitus tuleb üsna lühike.

Olles kahekesi koos olnud juba parasjagu pikka aega ning, et meil mõlemal vanust ka juba piisavalt, siis olime sel teemal mitmeid kordi peatunud ja veendunud, et ühel ilusal päeval meist lapsevanemad saavad.
Otseselt me küll selle nimel ei tegutsenud, kuid planeerimatuks ei saa rasedust kindlasti pidada.
Beebiootusest teada saamine oli siiski üllatav ja pisut ootamatu, ent väga positiivne uudis. Sellest aga lähemalt juba järgmises postituses :).

Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 3. päev - kuidas me lapse isaga kohtusime ja kas oleme endiselt koos.

Eile kirjutasin, kuidas tähistame veel sel kuul oma üheksat koosoldud aastat, aga lugu sellest, kuidas me kohtusime jääb veelgi kaugemasse minevikku.

Teadma peaksime üksteist juba alates varajastest kooliaastatest kuna käisime ühes ja samas koolis. Tema minust paar aastat ees. Loomulikult see päris nii ei olnud.
Teadvustasin tema olemasolu ilmselt ajast kui hakkasin aktiivselt osalema kooli õpilasesinduse töös, kus ta samuti tegev oli. Oma karismaatilise olekuga jäi ta mulle seal kiirelt silma, aga ega tema siis enam sel ajal "mingitele põhikooli plikakestele", nagu mina, tähelepanu pööranud :D. Sellest hoolimata, saime siiski sõpradena hästi läbi.

Aastate möödudes jõudis kätte aeg, mil tema meie ühise kooli lõpetas ja kodulinnast lahkus, ent samal ajal hakkas ta mulle kuidagi rohkem tähelepanu pöörama. Veetsime palju aega internetiavardustes vesteldes, tekstisõnumeid vahetades või vahel kokku saades. Selgus selle kohta, et tal minu vastu tõsisem huvi on, saabus minu 18. sünnipäeva hommikul, kui kuller tõi mulle ukse taha 18 imeilusat roosi koos kaardikesega. Oh seda suurt õnne ja rõõmu, kuid kindlasti ka veidi segadust. Viimane sõna on ka selgituseks sellele, et kõik ei läinud nii lihtsalt, kui võinud oleks ja möödus veel kolmveerand aastat enne kui meist ametlikult paar sai.
Ja nagu öeldakse, siis ülejäänu on juba ajalugu :).
Tänase teema teisele poolele vastaksin, et loomulikult oleme koos, teisiti ei oskaks ettegi kujutada!

Cheers!